Klaas on ainuke materjal, mida saab ümber töödelda lõpmata arv kordi ning saadud materjali omadused on samad, mis esmakordsel loodusliku toorme sulatamisel saadud klaasil. Korduskasutuspakendina peab klaastaara vastu lausa 40-50 tsüklit.  Kuid ka ilma pandimärgita klaaspakendite taaskasutusse viimine on keskkonnasäästu seisukohalt väga oluline, kuna ka klaaspakendi ümbersulatamine säästab esmakordse toorme tootmisega võrreldes energiat, looduslikku toorainet ja mõnevõrra vähendab ka toorme sulamisel tekkivat õhusaastet.

​

Klaasi tootmise peamiseks keskkonnamõjuks on energiakulu ja kütuste põletamisel tekkiv õhusaaste. Siiski kulub klaasi tootmiseks suhteliselt vähem energiat ning lämmastikdioksiidide ja süsihappegaasi heide on oluliselt väiksem, kui toorainesegusse lisada purustatud klaasi. Klaasi raskuse tõttu ei ole majanduslikult tasuv vedada ühekordselt kasutatavaid klaaspudeleid ja neisse pakendatud kaupu väga suurte kauguste taha, kuid lähikasutuses on klaas vägagi hinnatud tooraine.   

Taaskasutusklaas sorteeritakse värvide järgi roheliseks, pruuniks ning läbipaistvaks ning peenestatakse seejärel klaasipuruks. Sulatades klaasipuru 1200- 1500 kraadi juures, tekib uuesti tooraine, millest saab uuesti toota pudeleid, purke või muid klaastooteid. Kahjuks kasutatakse  Eestis hetkel klaastaara valmistamiseks klaasipuru vaid kuni 25% ulatuses ning see on tingitud lihtsalt taaskasutatava klaasimaterjali puudusest. Kasutades 10% klaasipuru väheneb kasvuhoone gaasi emissioonide hulk atmosfääris 5% ning ideaalis võiks klaasipuru osakaal klaastaara valmistamisel ulatuda isegi  80%-ni.

​

Materjalina on klaas keskkonnasõbralik – sellest ei satu keskkonda kahjulikke ühendeid. Samas ei lagune klaas looduses ning säilib tuhandeid aastaid. Kõige problemaatilisem on aga klaasi sattumine loodusesse seetõttu, et purunenud klaasikillud vigastavad metsloomi ning võivad tekitada päikesega koosmõjus isegi metsapõlenguid.