![Roheline Punkt].png](https://static.wixstatic.com/media/f42c58_fef6ee8343234db49369ce4a16f20ce9~mv2.png/v1/fill/w_65,h_65,al_c,q_85,usm_0.66_1.00_0.01,enc_avif,quality_auto/Roheline%20Punkt%5D.png)
KLAASPAKEND
Klaas on ainuke materjal, mida saab ümber töödelda lõpmata arv kordi ning saadud materjali omadused on samad, mis esmakordsel loodusliku toorme sulatamisel saadud klaasil. Korduskasutuspakendina peab klaastaara vastu lausa 40-50 tsüklit. Kuid ka ilma pandimärgita klaaspakendite taaskasutusse viimine on keskkonnasäästu seisukohalt väga oluline, kuna ka klaaspakendi ümbersulatamine säästab esmakordse toorme tootmisega võrreldes energiat, looduslikku toorainet ja mõnevõrra vähendab ka toorme sulamisel tekkivat õhusaastet.
​
Klaasi tootmise peamiseks keskkonnamõjuks on energiakulu ja kütuste põletamisel tekkiv õhusaaste. Siiski kulub klaasi tootmiseks suhteliselt vähem energiat ning lämmastikdioksiidide ja süsihappegaasi heide on oluliselt väiksem, kui toorainesegusse lisada purustatud klaasi. Klaasi raskuse tõttu ei ole majanduslikult tasuv vedada ühekordselt kasutatavaid klaaspudeleid ja neisse pakendatud kaupu väga suurte kauguste taha, kuid lähikasutuses on klaas vägagi hinnatud tooraine.
Taaskasutusklaas sorteeritakse värvide järgi roheliseks, pruuniks ning läbipaistvaks ning peenestatakse seejärel klaasipuruks. Sulatades klaasipuru 1200- 1500 kraadi juures, tekib uuesti tooraine, millest saab uuesti toota pudeleid, purke või muid klaastooteid. Kahjuks kasutatakse Eestis hetkel klaastaara valmistamiseks klaasipuru vaid kuni 25% ulatuses ning see on tingitud lihtsalt taaskasutatava klaasimaterjali puudusest. Kasutades 10% klaasipuru väheneb kasvuhoone gaasi emissioonide hulk atmosfääris 5% ning ideaalis võiks klaasipuru osakaal klaastaara valmistamisel ulatuda isegi 80%-ni.
​
Materjalina on klaas keskkonnasõbralik – sellest ei satu keskkonda kahjulikke ühendeid. Samas ei lagune klaas looduses ning säilib tuhandeid aastaid. Kõige problemaatilisem on aga klaasi sattumine loodusesse seetõttu, et purunenud klaasikillud vigastavad metsloomi ning võivad tekitada päikesega koosmõjus isegi metsapõlenguid.
PAPP- JA PABERPAKEND
Paberpakendite kasutamine sai alguse lihtsast paberkotist. Tänapäeval on sellele lisandunud väga lai valik erinevaid kartongkarpe, volditavaid pappkarpe jne ning oluline pakend on vahatatud kartong vedelate toiduainete säilitamiseks ja pakkimiseks. Viimane, nn. tetrapakend või PURE-pakend, on taaskasutuse mõttes küll aga segapakendi teema! Tänapäeval toodetakse paberit puidust saadavast tselluloosikiust ning oluliselt on suudetud vähendada tootmise keskkonnakoormust. Paberi tootmisel on Euroopa Liidus tooraineks tselluloos (46%), vanapaber (39%) ja mittekiulised materjalid ( 15%).
​
Paber ja papp on biolagunevad materjalid. See tähendab, et prügilasse sattudes tekitavad nad metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui COâ‚‚. Samas iga tonn ümbertöödeldud paberit säästab 17 puud (kui need võetaks looduslikust metsast), 3000-4000 kW elektrienergiat (keskmise suurusega eramaja aastane energiatarve, 30 m3 vett ning 27 kg ehk 95% paberi tootmisel tekkivast õhuheitmest jääb olemata.
​
Paberi taaskasutamise puhul on vaja silmas pidada kolme asja. Esiteks materjali saastumine – taaskasutamise võimalusi mõjutavad trükitint, liimid, toidujäägid. Teiseks, et pakendid on vaja koguda liigiti ning kolmandaks, et kuna kiu kvaliteet muutub, vähendab see paberi taaskasutamise võimalusi. Uue paberi tootmiseks vanapaber peenestatakse. Paberikiud muutub iga käitlustsükliga nõrgemaks ja lühemaks, kiu kasutusiga on kuni 8 tsüklit. Kõige pikemad kiud on kvaliteetsel valgel paberil nagu valge kontoripaber. Iga tsükliga halveneb valmistoodangu kvaliteet. Toimingut korratakse seni kuni vanapaberist saab vaid tualettpaberit. Kvaliteedi huvides lisatakse ümbertöödeldavale paberile ka uut kiudu. Lõpuks saab ebakvaliteetsest vanapaberist toota ka isoleermaterjali (soojustusvilla, tselluvilla), pressitud esemeid ning ka nt loomadele allapanu.
SEGAPAKEND
Tänapäevane tööstus kasutab pakendite toormematerjalina nii metalli kui plasti ning sageli on just kõige paremaks pakkelahenduseks kombineeritud materjalidega versioon. Taaskasutuseks sobivad kõik need materjalid ning nende eraldi sorteerimine toimub juba jäätmejaamas. Lisaks metall- ja plastjäätmetele tuleks taaskasutuse segapakendite hulka koguda ka kuivad ning puhtad joogipakendid. Neid nimetatakse rahvakeeli tetrapakenditeks ning need kujutavad endast lamineeritud, plastiga niiskusekindlaks töödeldud kartongi.
Metallidest kasutatakse tänapäeval pakendina terast ja alumiiniumi, kokku igal aastal umbes 16 miljonit tonni. 51 protsenti teraspakendist kasutatakse toiduainete pakendamisel, 17 protsenti värvide jm kemikaalide purkide-tünnidena, 4 protsenti aerosool-pakendina, 13 protsenti kaantena või sulguritena ning 2 protsenti muul otstarbel. Kasutusel on tinaplekist konservikarbid, metalltuubid ning eelkõige alumiiniumpurgid, mis on 100% taaskasutatavad ning hoiavad tänu oma väikesele kaalule ja kujule kokku transpordikulusid.
​
Samas peetakse terast materjaliks, mille tootmine on pea suurima keskkonnamõjuga ning näiteks selle sama alumiiniumpurgi tootmiseks on vaja energiat, mis sisaldub 2,2 liitris bensiinis, rääkimata muudest vajaminevatest ressurssidest. Terastoormest valmistootesse jõuab vaid 18 % metallist, lisaks tekitab terase tootmine suure süsihappegaasi heitme. Terase tootmisel looduslikust toormest on COâ‚‚-heide tooteühiku kohta 4-5 korda suurem kui terase ümbersulatamisel, kuid arvestama peab ka ümbersulatusel tekivate raskmetallide ja kahjulike orgaaniliste ühenditega.
​
75 protsenti terastoodetest tekkivaid jäätmeid töödeldakse ümber. Põhimõtteliselt on teras 100 protsenti taaskasutatav, kuid 100 protsendiliselt terasejäätmete kokku kogumine ei ole majanduslikult tasuv. Terase ja alumiiniumi ümbertöötlemine säästab väga suures mahus erinevaid ressursse – maavarasid, vett, energiat. Näiteks ühe alumiiniumpurgi taaskasutamisel säästetava energiaga saab vaadata 3 tundi televiisorit. Kogutud metallijäätmed on väga hästi kasutatavad uute metallesemete tootmiseks ning neist on võimalik samuti toota uusi pakendeid. Alumiiniumijäätmete ümbersulatamine säästab kuni 95 protsenti energiast, võrreldes alumiiniumi tootmisega esmasest toormest.
Lehel on kasutatud Keskkonnaministeeriumi kodulehe refereeritud materjale (www.envir.ee) ja infot lehelt https://www.sei.org/
​
Ligi 4% maailma naftatoodangust kasutatakse plastikmaterjalide valmistamiseks. Plastikmaterjalide tootmisel ja kasutamisel on loomulikult oma arvestatav keskkonnamõju ning eelkõige heidetakse ette nende tootmiseks kuluva taastumatu ressursi kasutamist. Samas on plastikud tänu oma kergusele ja vastupidavusele muudes valdkondades kulusäästu tekitavad – vähenevad kütusekulud transpordil ja soojusenergiaga varustamisel ning väidetavalt on plastikpakendite tootmiseks kuluv energia üle kahe korra väiksem, kui nende kasutamisel saavutatav energia kokkuhoid.
​
Taastumatu ja ammenduva ressursi säilitamiseks on plastpakendite taaskasutusse andmisel oluline tähtsus, samuti väheneb sellega vajadus uute jäätmekäitlusrajatiste järele ning väheneb kasvuhoonegaaside heide. Kõige olulisemaks peetakse plastiku taaskasutamisel energia kokkuhoidu, sest taaskasutusse antud polümeerist toote valmistamise energiavajadus on 6-20%, vastukaaluks algsele tootmise energiavajadusele, mis ulatub lausa 72-91%-ni.
​
Kõiki plaste saab ümber töödelda mitut moodi, sh. sulatades neid üles ja saades varasemaga sarnast toodangut, kasutades neid erinevate kiudude tootmisel (sh. tekstiilitööstuses), segades uustoormega ja kasutades lihtsamate vajaduste tarbeks (nt müratõkked), kasutada kemikaalide tootmiseks (sh. jäätmekütus) ning vanaplasti saab kasutada isegi lamineerimiseks.
​
Pakendite tootmiseks kasutatavaid plastiku tüüpe on mitmeid ning mida suurem on polüetüleeni tihedus, seda jäigem on materjal. Peamised pakendite tootmisel kasutatavad termoplastsed polümeerid kannavad järgmisi tähiseid: HDPE (nt kilekotid, pakkekile, kanistrid), LDPE ja LLDPE (nt erinevad kiled, põllumajanduskile), PET (nt pudelid, purgid, toidukarbid), PP (nt pakkekile, pudelikastid), PS Polüstüreen (nt jogurtitopsid, ühekordsed nõud), PVC (nt olmekemikaalide pudelid, karbid, reklaamplagud). 46% pakkematerjalidest kasutatakse kilena, sellest 18% kottidena. 27% moodustavad mitmesugused vormitud tooted ja 27% pudelid. Taaskasutamine sõltub oluliselt plasti liigist. Majanduslikult kõige efektiivsem on plastist (PET, PE) pudelite ja konteinerite kogumine ja taaskasutamine, mis aga moodustavad vaid ligikaudu 20% plastpakendite kogusest.
​
Plastpakendi taaskasutamiseks kogumisel on kriitiliseks teguriks kogutava materjali puhtus. Kui kile jm kergekaaluline pakend on saastunud toiduga, siis puhastamiseks ja taaskasutamiseks kuluva energia kulu ei ole majanduslikult ega keskkonnakaitseliselt põhjendatud. Ümbertöötatud plastiku kõrge hind on võrreldes esmasest toormest toodetud plastikuga küll suur, kuid arvestama peab, et niisama loodusesse jäetud plastjäätmed lagunevad alles ca 50 – 80 aastaga ning võivad maetud kujul säilida lausa 1000 aastat.